märk

See also: mark, Mark, Márk, and Mark.

Estonian

Etymology

From Low German merk, merke.

Noun

märk (genitive märgi, partitive märki)

  1. sign
  2. character (written symbol)
  3. badge
  4. token
  5. mark

Inflection
Declension of märk (type riik)
singular plural
nominative märk märgid
genitive märgi märkide
partitive märki märke / märkisid
illative märki / märgisse märkidesse
inessive märgis märkides
elative märgist märkidest
allative märgile märkidele
adessive märgil märkidel
ablative märgilt märkidelt
translative märgiks märkideks
terminative märgini märkideni
essive märgina märkidena
abessive märgita märkideta
comitative märgiga märkidega

Derived terms

Compounds

Swedish

Verb

märk

  1. imperative of märka.
This article is issued from Wiktionary. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.