keeli

Ingrian

Etymology

From Proto-Finnic *keeli, from Proto-Uralic *käle. Cognates include Finnish kieli and Estonian keel.

Pronunciation
  • (Ala-Laukaa, Soikkola) IPA(key): /ˈkeːli/
    • (Reppola) IPA(key): /ˈkiːl/ (phonemic spelling: kiil)
    • (Säätinä, Tamminkonttu) IPA(key): /ˈkiːli/ (phonemic spelling: kiili)
    • (Viistina) IPA(key): /ˈkeːl/ (phonemic spelling: keel)
    • (Vanakylä, Vääräoja) IPA(key): /ˈkie̯li/ (phonemic spelling: kieli)
  • (Ylä-Laukaa) IPA(key): /ˈkiːli/ (phonemic spelling: kiili)
  • Hyphenation: kee‧li

Noun

keeli (genitive keelen, partitive keeltä)

  1. tongue
  2. language

Declension
Declension of keeli (type 5/keeli, no gradation)
singular plural
nominative keeli keelet
genitive keelen keeliin
partitive keeltä keeliä
illative keelee keelii
inessive keelees keeliis
elative keelest keelist
allative keelelle keelille
adessive keeleel keeliil
ablative keelelt keelilt
translative keeleks keeliks
essive keelennä,
keeleen		 keelinnä,
keeliin
exessive1) keelent keelint
1) obsolete
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl)

Derived terms

References
  • V. I. Junus (1936) Iƶoran Keelen Grammatikka‎, Leningrad: Riikin Ucebno-pedagogiceskoi Izdateljstva, page 62
  • Ruben E. Nirvi (1971) Inkeroismurteiden Sanakirja, Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, page 162
This article is issued from Wiktionary. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.